Põuane suvi pani küülikutele nõgese- ja pajuvihtasid tegema.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma ostsin eelmisel aastal endale vägeva vikati. Sellise, mis päriselt ka niidab 😁 Eelmisel suvel sai see ka kinnitust - see vikat tõesti niidab. Ootasin seda suve suure põnevusega ja juba sügaval talveajal kujutasin ette, kuidas ma suvel väga vara ülesse tõusen ja kastemärga rohtu niidan.... Jep - sellest ei tulnud midagi välja. Varajasest tõusmisest eelkõige, sest niita ma ikka väheke sain 😊

Peab jällegi ära mainima, et ma olen ikka veel suht maaeluvõõras ja mingil põhjusel olen ma arvanud, et heina tehakse jaanipäeva paiku. Sel aastal alustasin ma küll juba mais heina tegemist... noh nii lõbu pärast või nii. Ja niitsin ma ikka keset päeva. Just siis, kui päike kõige eredamalt paistis, aga ma arvasin, et kui ma sel ajal ei niida, siis jääb üldse niitmata. Selline tõsisem niitmine pidi jääma jaanipäeva kanti või nii ma vähemalt lootsin. 

Nuh, jaanipäevaks, ei kasvanud meil ilma kastmata enam midagi ja need kohad, mida ei kastetud, nt heinamaa, ei olnud enam väga rohelised.... Keegi andis mingis FB grupis hea idee, et tehke vihtasid - lehed on veel okstel küljes. Ma olin juba ennem seda tegelikult mõned vihad ka teinud, sest tahan meie suurte pajude aluseid väheke lagedamaks saada - ehk õnnestub nende alla isegi midagi kasvama panna - mingid söödavad püsikud või isegi köögivilju. Kuigi sellel köögiviljalapil, mis mul juba kasutusel on, ei taha paju läheduses ja varjus köögiviljad eriti kasvada, aga kes ei proovi see ei saa teada, vist.... Aga see on hoopis teise postituse teema.

Nii, et sel aastal olen ma olnud nii usin, et küülikutele ja võibolla isegi kanadele on tehtud paras ports nõgese- ja pajuvihtasid. Kõik kenasti aida peal rippumas - selle vähese heina kohal, mis mul õnnestus mais ikkagi teha.

Igaks juhuks üks pilt ka meie heinavalvurist 😉