Elu on ilus!

Mängin juba pikemat aega selle mõttega, et mesilased meie aeda tuua. Väga lahe kogemus oli vast mingi kuuaega tagasi, kui kohmitsesin põldsinepi välja ääraes ja kuulen suht kõva suminat. Hakkasin siis sinepi sees sumina allikat otsima - seal oli hullult palju mesilasi. Kokku tegi see ikka arvestatava sumina - nii äge. Mõtlesin, et küll oleks tore, kui need mesilased meie tarudest oleks.... Viimases Country Living ajakirjas on tore artikkel "Spirit of the beehive", kus kirjeldatakse õlgedest valmistatavat mesitaru. Eestikeeles polegi vist sellisele tarule mingit vastet. Inglisekeeles nimetatakse sellist taru skep - iks. Paistab väga äge asjake ja kuigi selle valmistamine on tõenäoliselt oma iseärasustega päris keeruline ettevõtmine, tundub see midagi sellist millega ma isegi sooviks kätt proovida:) Leidsin youtubest sellise video: https://www.youtube.com/watch?v=TwLTl0i83tM

Meie braama tibud on nüüd iseseisvad:D Nende kääbuskotšinist mamma munes eile üle pika aja esimese muna. Mõnikord võtab mamma isegi vaevaks tibu eemale peletada, aga öösiti poevad ikka sõbralikult ühte kuuti magama. Peaks vist nende aediku lahti võtma ja hakkama neid öösiti suurtega samasse kuuti tõstma. Teine kääbuskotšin jalutab ka oma tibudega juba suures aias ringi. Huvitav, et vanadele kanadele ei paku tibud erilist huvi, aga ühe haige kana aeda lahtilaskmine kutsub kohe suurema rüseluse esile.... Meil on üks jalust haige kana teistest juba talvest saati eraldatud. Panin ta eraldi, siis, kui kana talvel lihtsalt enam püsti ei tõusnud. Paari nädala pärast ukerdas ta juba küll ringi, aga teised teda enam oma seltsi ei tahtnud:( Sain ainult järelevalve all kana jalutama lasta:( Nüüd on tal eraldi aedik ja mõnda aega pole ma teda teistega koos samasse kuuti enam ööbima ka tõstnud. Tal on oma aedikus pisike pesa, kus ta munemas käib ja ööseks peavarju otsib. Hetkel on see kõigile