Elu on ilus!

Vau... selg on ikka mega valus. Sellises sundasendis pole ammu pidanud olema. Raske töö see saagikoristus, vau... Alustasin sellisest segadusest. Kui praeguse postituse lugejad pole eelmist postitust ootamatu kartulipõllu kohta lugenud, siis lühidalt... Sel aastal ehitasime me siia ainult puiduhakkega peenra. Kartul, mis kasvama hakkas, oli jäänud maha eelmisest aastast. Aga detailsemalt saab selle kohta lugeda varasemast postitusest 😉 Kuna taimed hakkasid juba kergelt koledaks minema (lehtedele ja vartele tekkisid pruunikasmustad laigud) ja ilm oli välitöödeks ideaalne, siis võtsin kartuli nüüd ülesse. Kartul kasvas enamasti mulla peal puiduhakke ja heina vahel, mistõttu olid mugulad enam-vähem puhtad ja koristada oli suht lihtne, kui seda küürutamist mitte arvestada. Järgmisel aastal peab vist mingeid harjutusi ennem kartulivõttu tegema. Seljavalule lisaks kadus mul varvastes ka tunnetus ära. Päris karm. Vaja ennast ikka vormis hoida, et sellised tööd tulevikus üle ...

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma ostsin eelmisel aastal endale vägeva vikati. Sellise, mis päriselt ka niidab 😁 Eelmisel suvel sai see ka kinnitust - see vikat tõesti niidab. Ootasin seda suve suure põnevusega ja juba sügaval talveajal kujutasin ette, kuidas ma suvel väga vara ülesse tõusen ja kastemärga rohtu niidan.... Jep - sellest ei tulnud midagi välja. Varajasest tõusmisest eelkõige, sest niita ma ikka väheke sain 😊 Peab jällegi ära mainima, et ma olen ikka veel suht maaeluvõõras ja mingil põhjusel olen ma arvanud, et heina tehakse jaanipäeva paiku. Sel aastal alustasin ma küll juba mais heina tegemist... noh nii lõbu pärast või nii. Ja niitsin ma ikka keset päeva. Just siis, kui päike kõige eredamalt paistis, aga ma arvasin, et kui ma sel ajal ei niida, siis jääb üldse niitmata. Selline tõsisem niitmine pidi jääma jaanipäeva kanti või nii ma vähemalt lootsin.  Nuh, jaanipäevaks, ei kasvanud meil ilma kastmata enam midagi ja need kohad...