Põuane suvi pani küülikutele nõgese- ja pajuvihtasid tegema.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma ostsin eelmisel aastal endale vägeva vikati. Sellise, mis päriselt ka niidab 😁 Eelmisel suvel sai see ka kinnitust - see vikat tõesti niidab. Ootasin seda suve suure põnevusega ja juba sügaval talveajal kujutasin ette, kuidas ma suvel väga vara ülesse tõusen ja kastemärga rohtu niidan.... Jep - sellest ei tulnud midagi välja. Varajasest tõusmisest eelkõige, sest niita ma ikka väheke sain 😊 Peab jällegi ära mainima, et ma olen ikka veel suht maaeluvõõras ja mingil põhjusel olen ma arvanud, et heina tehakse jaanipäeva paiku. Sel aastal alustasin ma küll juba mais heina tegemist... noh nii lõbu pärast või nii. Ja niitsin ma ikka keset päeva. Just siis, kui päike kõige eredamalt paistis, aga ma arvasin, et kui ma sel ajal ei niida, siis jääb üldse niitmata. Selline tõsisem niitmine pidi jääma jaanipäeva kanti või nii ma vähemalt lootsin. Nuh, jaanipäevaks, ei kasvanud meil ilma kastmata enam midagi ja need kohad...