Elu on ilus!

Vau... selg on ikka mega valus. Sellises sundasendis pole ammu pidanud olema. Raske töö see saagikoristus, vau... Alustasin sellisest segadusest. Kui praeguse postituse lugejad pole eelmist postitust ootamatu kartulipõllu kohta lugenud, siis lühidalt... Sel aastal ehitasime me siia ainult puiduhakkega peenra. Kartul, mis kasvama hakkas, oli jäänud maha eelmisest aastast. Aga detailsemalt saab selle kohta lugeda varasemast postitusest 😉 Kuna taimed hakkasid juba kergelt koledaks minema (lehtedele ja vartele tekkisid pruunikasmustad laigud) ja ilm oli välitöödeks ideaalne, siis võtsin kartuli nüüd ülesse. Kartul kasvas enamasti mulla peal puiduhakke ja heina vahel, mistõttu olid mugulad enam-vähem puhtad ja koristada oli suht lihtne, kui seda küürutamist mitte arvestada. Järgmisel aastal peab vist mingeid harjutusi ennem kartulivõttu tegema. Seljavalule lisaks kadus mul varvastes ka tunnetus ära. Päris karm. Vaja ennast ikka vormis hoida, et sellised tööd tulevikus üle ...

 Olgu pealegi.... Kui nüüd juurdlema hakata, siis päris ootamatu see põld olla ei saa, aga väikese üllatusena tuli see küll. Jällegi, A ehitas mulle kevadel lahedalt suured oksahakkega peenrad, millest ma ühel hetkel ehk ka eraldi postituse teen 😄, ja mingil ajal hakkasid sellest multsist kartulipealsed ennast välja ajama. Lahe mis... Nüüd on meil selline täiesti arvestatav kartulipõld. Ehk on selle blogi jooksul juba selgunud see, et me oleme täiesti "linnalapsed" ja see maaelu on mulle üks suur seiklus ja ma õpin ning avastan asju juba mitmendat aastat. Väga ahvatlev on internetist leitud "lihtsaid" asju omal nahal katsetada ja nii olen ma paaril aastal püüdnud kartulit põhu (meie puhul siiski heina) all kasvatada ja ikka jõuan sügisel selleni, et kõik arvestatava suurusega kartulid on juba ära söödud. Meile on ainult koored ja mingid eriliselt pisikesed mugulad jäetud. Ehk siis see põld on tekkinud eelmisel aastal samasse kohta komposti ja heina segu ...