Elu on ilus!

Vau... selg on ikka mega valus. Sellises sundasendis pole ammu pidanud olema. Raske töö see saagikoristus, vau... Alustasin sellisest segadusest. Kui praeguse postituse lugejad pole eelmist postitust ootamatu kartulipõllu kohta lugenud, siis lühidalt... Sel aastal ehitasime me siia ainult puiduhakkega peenra. Kartul, mis kasvama hakkas, oli jäänud maha eelmisest aastast. Aga detailsemalt saab selle kohta lugeda varasemast postitusest 😉 Kuna taimed hakkasid juba kergelt koledaks minema (lehtedele ja vartele tekkisid pruunikasmustad laigud) ja ilm oli välitöödeks ideaalne, siis võtsin kartuli nüüd ülesse. Kartul kasvas enamasti mulla peal puiduhakke ja heina vahel, mistõttu olid mugulad enam-vähem puhtad ja koristada oli suht lihtne, kui seda küürutamist mitte arvestada. Järgmisel aastal peab vist mingeid harjutusi ennem kartulivõttu tegema. Seljavalule lisaks kadus mul varvastes ka tunnetus ära. Päris karm. Vaja ennast ikka vormis hoida, et sellised tööd tulevikus üle ...

Meil hakkas eelmise aasta sügisel riisutud lehtede ja küülikute allapanu hunnikus erinevaid taimi kasvama. Lisaks kartulile tuli seal ka üks tomatitaim ülesse. Otsustasin, et lasen selles hunnikus olevatel taimedel oma asja ajada ja ei käinud seda tomatit kuidagi ülesse sidumas ega piiramas. Ja nii ta seal siis toimetas kuni eile panin juba tähele selliseid märke, et see tomatitaim enam ei kasva - pigem hakkab vaikselt välja surema. Ega siis midagi kiskusin selle sealt kompostihunnikust välja ja korjasin mõistliku suurusega viljad küljest ära. Uskumatu, kui palju vilju üks taim kasvatab. Plekilised tomatid viisin kanadele ja ülejäänud ootavad köögis. Pole veel päris täpselt otsustanud, et mida nendest teha. Olen pikalt arvanud, et rohelised tomatid ei kõlba süüa. Arvasin isegi, et need on mürgised, aga USA youtuberite videotest olen õppinud, et ka rohelisi tomateid süüakse. Tomateid paneeritakse maisijahus ja praetakse ohtras rasvas, tehakse salsa verde kastet ja isegi marineeri...

See aasta on olnud pöörasemast pöörasem. Lähedase surm viskab ikka raskelt rajalt maha. Korjan siin nüüd vaikselt ennast kokku ja püüan iga päev järjest rohkem elust rõõmu tunda. Oma pere, kodu ja aed on ikka kõige paremad rasketest aegadest ülesaamiseks. See suvi ongi möödunud lihtsalt triivides. Töö on täiesti tahaplaanile jäänud ja enamus aega on aias möödunud. A tellis kevadel võimsa oksapurustaja ja nii puhastas ta meie võsaalust mahamurdunud puudest ja oksadest. Saime kaks arvestatavat hunnikut oksahaket, millest A meile kaks suurt peenart ehitas. Need peenrad on ikka väga suured - sellised kuhu mõned puud ja põõsad köögiviljadele lisaks ära mahuvad. Pean nendest peenardest eraldi postituse tegema. Ma polegi nendest pilti teinud. Nii, et pildistan peenrad ülesse ja teen nendest eraldi postituse. Talve läbi olen erinevaid Youtube videosid vaadanud ja vahvaid artikleid internetist lugenud. Nende põhjal otsustasin siis enamuse taimedest kasvuhoones ette kasvatada. Seemned said e...

Mõtlesin täna, et oma põllult toidu noppimine on ühest küljest ikka suurepärane võimalus toitu mitte raisata - lisaks muudele olulistele hüvedele. Kui me korteris elasime (vaid aasta tagasi), siis ostsin poest ikka paki kaupa köögivilju - nt rohelist sibulat. Roheline sibul on minu suurim lemmik. Lõikan seda võimalusel igal hommikul võileivale. Üldiselt korjan täpselt nii palju, kui korraga ära söön. Nii jääb ülejäänud sibul rõõmsalt peenrale kasvama - oma aega ootama:) Poes oli vaja ikka pakitud nuts koju tuua. Alati ei tarvitanud kõike ära ja nii jõudis osa pakist lõpuks ikka prügikasti. Pean häbiga tunnistama, et palju õhtusöögiks valmistatud toidust läks sama teed, mis aegunud roheline sibulgi. Nüüd, kui me maal elame ja meil kanad on, valmistan teinekord meelega rohkem toitu. Tean, et raisku ei lähe peaaegu midagi. Aiast nopitud ja kasutamata jäänud viljad (sh roheline sibul;)) ja nt õhtusöögiks valmistatud toidu jäägid leiavad tee kanade toidulauale või komposti - üli...