Elu on ilus!

See on ikka nii lihtne, kui tibud kanaema kantseldada on - nii mõnus. Tibud on nüüd juba kolme nädalased ja väga tragid. Tibuaias käib kõva siblimine - nokivad mõnuga rohtu ja passivad peale, kui mamma midagi head välja siblib. Kuigi mul oli sügiseste tibude ees väike hirm, siis nüüdseks on see täiesti hajunud. It is so easy to me when chicks are at the care of adult chicken - sooooo good! Our chicks are three weeks old now and doing great. Chicks are very busy in their little space - scratching, eating their greens and watching over the mother hen if she finds something good for them. Although I was a little apprehensive about these autumn chicks - these fears are long gone. Kanaema on väga kaitsev ja hoolitsev. Nad ööbivad puuri ülemises osas, mille saab uksega sulgeda. Olen siiani pidanud neid pimeduse saabudes ise sinna ülesse toppima, sest tibud sinna ei lähe ja nii istub kana oma tibudega maas. Nüüd olen paar õhtut avastanud, et kanaema on kahe tibuga õiges pesakasti...

Minu pere on mulle väga oluline ja ülemõistuse kallis ja mulle meeldib väga rääkida ja vahest ka kuulata, aga sellegipoolest on esmaspäevad, kui kõik peale minu kodust ära lähevad, minu lemmikud nädalapäevad. Siis teen ma just seda, mida ma teha tahan - vahest teen isegi tööd 😉 Tänasel esmaspäeval paistis väljas mõnus päike ja kuigi õhutemperatuur oli hommikul 6 kraadi, oli mul kindel plaan aias natukene peenraid, et mitte öelda ühte peenart, korrastada. Nii, et siis rohisin väheke porgandi peenart, imetlesin meie söödapeeti ja mõtlesin, et mida küll nendest valgetest redistest teha... My family is very important to me and I love them very much and I love to talk and sometimes to listen 😉 , but despite all that - Mondays are my favourite days. When everybody, except me, leaves home. And I have time for myself and I do what I want 😄 Sun was shining this morning so nicely, although it was only 6 degrees Celsius (42 Fahrenheit), I had a plan to weed a garden bed. So I weeded a ...

Meie kasvuhoone näitab tõsiseid väsimuse märke. Kurkide lehed hakkavad vaikselt kollaseks tõmbuma ja kuna minu elevus tomatite ja kurkide osas on ka juba raugenud, siis paistab meie kasvuhoones suht nukker pilt ülekasvanud kurkidest ja närtsinud taimedest. Aga postitus pidi olema ju tomatitest.... No sisuliselt on tomatite peenar sama nukker nagu kurkide peenar. Usun, et saaki saab veel mõnda aega ikka koristada, aga põnevus hakkab kaduma ja et seda kuidagi hooaja lõpuni ikkagi üleval hoida, siis mõtlesin tomateid ka sügavkülmutada. Praegu on meil veel sügavkülmas väheke ruumi. Nii, et pistan järjest kõik valminud tomatid hoopis sinna. Kui tekib tuju mingeid hoidiseid veel valmistada või isegi tomatikastet keeta, siis saab sealt järjest just nii palju võtta, kui vaja. Kui sügavkülma koguneb aga selline kogus tomateid, et ma saan terve suure potitäie korraga keema panna, siis saab veel tomatikastet ka keldrisse panemiseks keeta. Nipp tomatite sügavkülmutamisest tuli jällegi inte...

Vau... selg on ikka mega valus. Sellises sundasendis pole ammu pidanud olema. Raske töö see saagikoristus, vau... Alustasin sellisest segadusest. Kui praeguse postituse lugejad pole eelmist postitust ootamatu kartulipõllu kohta lugenud, siis lühidalt... Sel aastal ehitasime me siia ainult puiduhakkega peenra. Kartul, mis kasvama hakkas, oli jäänud maha eelmisest aastast. Aga detailsemalt saab selle kohta lugeda varasemast postitusest 😉 Kuna taimed hakkasid juba kergelt koledaks minema (lehtedele ja vartele tekkisid pruunikasmustad laigud) ja ilm oli välitöödeks ideaalne, siis võtsin kartuli nüüd ülesse. Kartul kasvas enamasti mulla peal puiduhakke ja heina vahel, mistõttu olid mugulad enam-vähem puhtad ja koristada oli suht lihtne, kui seda küürutamist mitte arvestada. Järgmisel aastal peab vist mingeid harjutusi ennem kartulivõttu tegema. Seljavalule lisaks kadus mul varvastes ka tunnetus ära. Päris karm. Vaja ennast ikka vormis hoida, et sellised tööd tulevikus üle ...

Ma olen küll igal aastal (juba 4 aastat 😉) suvikõrvitsat kasvatanud, aga alles sel aastal olen ma selle köögivilja eest mega tänulik, sest need 7 taime, mis ma kevadel istutasin on meile kõvasti vilju andnud. Ja neid tuleb ikka veel ja veel. Sel aastal istutasin suvikõrvitsa pooleldi kõdunenud komposti hunnikusse. See hunnik koosneb peamiselt eelmise aasta sügislehtedest ja küülikute allapanust. Korra kevadel tõstsin seda massi ka ümber. Istutasin siis rohelist ja kollast suvikõrvitsat. Sel aastal jõudsin lõpuks ka järeldusele, et kollast vist enam maha ei pane, Roheline on ikka üle kõige - viljad on kuidagi krõmpsumad (kui nii võib seda kirjeldada). Kollased on pehmemad ja lõpuks on viljad ikka pooleldi rohelised... äkki sellest, et rohelised suvikõrvitsad kollastele liiga lähedal asuvad... ei tea. Igal juhul olen sel aastal meie saagiga väga rahul - seda on jagunud nii meile kui ka kanadele. Nüüd, kui suvikõrvitsat juba nii palju tuleb, et kohe ära ei jõua kasutada, olen vil...

Meil hakkas eelmise aasta sügisel riisutud lehtede ja küülikute allapanu hunnikus erinevaid taimi kasvama. Lisaks kartulile tuli seal ka üks tomatitaim ülesse. Otsustasin, et lasen selles hunnikus olevatel taimedel oma asja ajada ja ei käinud seda tomatit kuidagi ülesse sidumas ega piiramas. Ja nii ta seal siis toimetas kuni eile panin juba tähele selliseid märke, et see tomatitaim enam ei kasva - pigem hakkab vaikselt välja surema. Ega siis midagi kiskusin selle sealt kompostihunnikust välja ja korjasin mõistliku suurusega viljad küljest ära. Uskumatu, kui palju vilju üks taim kasvatab. Plekilised tomatid viisin kanadele ja ülejäänud ootavad köögis. Pole veel päris täpselt otsustanud, et mida nendest teha. Olen pikalt arvanud, et rohelised tomatid ei kõlba süüa. Arvasin isegi, et need on mürgised, aga USA youtuberite videotest olen õppinud, et ka rohelisi tomateid süüakse. Tomateid paneeritakse maisijahus ja praetakse ohtras rasvas, tehakse salsa verde kastet ja isegi marineeri...

See aasta on olnud pöörasemast pöörasem. Lähedase surm viskab ikka raskelt rajalt maha. Korjan siin nüüd vaikselt ennast kokku ja püüan iga päev järjest rohkem elust rõõmu tunda. Oma pere, kodu ja aed on ikka kõige paremad rasketest aegadest ülesaamiseks. See suvi ongi möödunud lihtsalt triivides. Töö on täiesti tahaplaanile jäänud ja enamus aega on aias möödunud. A tellis kevadel võimsa oksapurustaja ja nii puhastas ta meie võsaalust mahamurdunud puudest ja oksadest. Saime kaks arvestatavat hunnikut oksahaket, millest A meile kaks suurt peenart ehitas. Need peenrad on ikka väga suured - sellised kuhu mõned puud ja põõsad köögiviljadele lisaks ära mahuvad. Pean nendest peenardest eraldi postituse tegema. Ma polegi nendest pilti teinud. Nii, et pildistan peenrad ülesse ja teen nendest eraldi postituse. Talve läbi olen erinevaid Youtube videosid vaadanud ja vahvaid artikleid internetist lugenud. Nende põhjal otsustasin siis enamuse taimedest kasvuhoones ette kasvatada. Seemned said e...

Nii.... Nüüd, kus ma olen paar juuretist suutnud raisku lasta, olen lõpuks ikkagi ka juuretisega leivaküpsetamiseni jõudnud:) Loen ühte väga lahedat blogi (http://theelliotthomestead.com/) ja sealt tuleb ikka kamaluga ägedaid ideid ja pisikese huumoriga vürtsitatud innustust ise asju katsetada. Suurepärane soovitus oli juuretist nisujahuga toita. Juuretis ongi väga hea lõhnaga ja mõjub minu leivale ning saiale just nii nagu see peaks mõjuma ;) Alustasin küpsetamist saiateoga, millest nüüdseks on ikkagi leivategu saanud. Sisuliselt igal õhtul segan järgmise päeva taigna valmis - u 275 g juuretist + 200 ml sooja vett + 300 g täistera rukkijahu + tsipa soola + peoga orgaanilist suhkrut + paar peotäit päevalille seemneid ja peoga köömneid. Kui ma u 5 paiku õhtul taigna kokku segan, siis järgmisel hommikul u 10 segan selle uuesti läbi ja valan vormi. Vormi tõstan ahju peale ja jätan u 1,5 tunniks kerkima. Tuli ahju ja peale kerkimist läheb leib süte vahele. Siis, kui ahi on ära köetud ja ...

Mõtlesin täna, et oma põllult toidu noppimine on ühest küljest ikka suurepärane võimalus toitu mitte raisata - lisaks muudele olulistele hüvedele. Kui me korteris elasime (vaid aasta tagasi), siis ostsin poest ikka paki kaupa köögivilju - nt rohelist sibulat. Roheline sibul on minu suurim lemmik. Lõikan seda võimalusel igal hommikul võileivale. Üldiselt korjan täpselt nii palju, kui korraga ära söön. Nii jääb ülejäänud sibul rõõmsalt peenrale kasvama - oma aega ootama:) Poes oli vaja ikka pakitud nuts koju tuua. Alati ei tarvitanud kõike ära ja nii jõudis osa pakist lõpuks ikka prügikasti. Pean häbiga tunnistama, et palju õhtusöögiks valmistatud toidust läks sama teed, mis aegunud roheline sibulgi. Nüüd, kui me maal elame ja meil kanad on, valmistan teinekord meelega rohkem toitu. Tean, et raisku ei lähe peaaegu midagi. Aiast nopitud ja kasutamata jäänud viljad (sh roheline sibul;)) ja nt õhtusöögiks valmistatud toidu jäägid leiavad tee kanade toidulauale või komposti - üli...

Mul on üks suur, et mitte öelda hull, unistus. Kunagi kasvatame me oma perele võimalikult palju toitu ise.... Oleme värsked maakad ja see siin võiks olla päevik meie püüdlustest unistuse teostuse poole. Olen omatarbeks toidukasvatamisest nii haaratud, et vestlused selle teema ümber on minu sõbrad ja tuttavad juba päris ära tüüdanud. Siia ongi hea siis oma mõtted ja leitud allikad kenasti kirja panna. Internet kannatab ju kõike :D Miks ma selle kõik avalikult kirja tahan panna? Inspiratsiooni leidsin ühest vahvast blogist (Sepa mahetalu), mida ma õhtuti juturaamatu asemel lugesin. Seal on kenasti kirjutatud igapäevastest tegemistest just nii nagu need ilmselt aset leiavad. Ilusat ja romantilist jutustust maaelust leiab päris palju. Põhiliselt küll inglise keeles. Samas leiab vähe materjali igapäeva toimetuste kohta. Ise janunen selliste kirjutiste järele. Sooviks nendest midagi õppida. Püüan siis ise oma jutuga seda auku pisut täita:) Loodame, et mul jätkub j...