Elu on ilus!

Ma olen küll igal aastal (juba 4 aastat 😉) suvikõrvitsat kasvatanud, aga alles sel aastal olen ma selle köögivilja eest mega tänulik, sest need 7 taime, mis ma kevadel istutasin on meile kõvasti vilju andnud. Ja neid tuleb ikka veel ja veel. Sel aastal istutasin suvikõrvitsa pooleldi kõdunenud komposti hunnikusse. See hunnik koosneb peamiselt eelmise aasta sügislehtedest ja küülikute allapanust. Korra kevadel tõstsin seda massi ka ümber. Istutasin siis rohelist ja kollast suvikõrvitsat. Sel aastal jõudsin lõpuks ka järeldusele, et kollast vist enam maha ei pane, Roheline on ikka üle kõige - viljad on kuidagi krõmpsumad (kui nii võib seda kirjeldada). Kollased on pehmemad ja lõpuks on viljad ikka pooleldi rohelised... äkki sellest, et rohelised suvikõrvitsad kollastele liiga lähedal asuvad... ei tea. Igal juhul olen sel aastal meie saagiga väga rahul - seda on jagunud nii meile kui ka kanadele. Nüüd, kui suvikõrvitsat juba nii palju tuleb, et kohe ära ei jõua kasutada, olen vil...

Just nimelt..... ÕUJEE!!! Sel suvel ei läinud ükski kana meil hauduma. Jube pettumus - ma nii väga ootasin ja nüüd siis augusti lõpus otsustas üks pesale istuma jääda. Ega siis midagi. Tõstsin selle kana eraldi ja panin 5 muna alla. Lihtsalt enda meelelahutuseks... Kesse siis neid sügisesi tibusid ikka nii väga ootab, eks 😉 Ma isegi otsisin internetist tibusid, aga Australorpi justkui ei pakkunud keegi ja nii lasin kanal meie oma munade otsas istuda. Kahjuks olen ma niiiiii kannatamatu ja mega uudishimulik, et ma käsisin vähemalt üle õhtu neid mune näppimas ja valgustasin telefonis oleva taskulambiga neid, et elutegevust märgata ja ma ju teadsin, et nendes munades elu keeb, aga ikka oli vaja näppida.... Ja nii juhtuski, et ühel, mitte nii ilusal, õhtul lõi kana munale augu sisse. See oli ainult mõned päevad ennem koorumist ja üks tibu leidis selliselt oma otsa. Kahju! Ei tea, kas ma üldse õpin ka või ikka komistan sama reha otsa..... Igal juhul on meil praegu neli tibu kenast...

Tuleb välja, et me oleme uhked kanapidajad juba üle nelja aasta. Otsisin selle postituse jaoks esimesi kanade pilte ja vaatasin, et need on tehtud 2014. aasta aprillis.... vau - juba 4 aastat.   Esimene kanakuut oli ka uhke, väga rustik :D, töökoja vana katuse laudadest. See oligi mõeldud suviseks kasutuseks. Talveks ehitas A kanadele soojustatud kuudi, mida me tänaseni talviti kasutame. Kuut käib kasvuhoone kõrvale ja kanad saavad talvel kasvuhoones siblida. Munakanad, teadagi, munevad mune ja mingil perioodil aastas tekib mune enam, kui meie pere neid ära jõuab kasutada. kõige esimesel aastal, kui kanade "tootlikkus" oli kõige kõrgem, ei osanud ma nende munadega midagi muud teha, kui kõik tuttavad, sõbrad ja sugulased said meie juurest minnes ka mune kaasa. Mingil hetkel ma isegi pressisin mune mõnele heale naabrile.... Siis tuli järgmine aasta ja kanad enam ei munenud nii intensiivselt ja siis saabus talv.... hmmm.... ja kanad ei munenud enam üldse.... Mina kanadel...