Elu on ilus!

See on ikka nii lihtne, kui tibud kanaema kantseldada on - nii mõnus. Tibud on nüüd juba kolme nädalased ja väga tragid. Tibuaias käib kõva siblimine - nokivad mõnuga rohtu ja passivad peale, kui mamma midagi head välja siblib. Kuigi mul oli sügiseste tibude ees väike hirm, siis nüüdseks on see täiesti hajunud. It is so easy to me when chicks are at the care of adult chicken - sooooo good! Our chicks are three weeks old now and doing great. Chicks are very busy in their little space - scratching, eating their greens and watching over the mother hen if she finds something good for them. Although I was a little apprehensive about these autumn chicks - these fears are long gone. Kanaema on väga kaitsev ja hoolitsev. Nad ööbivad puuri ülemises osas, mille saab uksega sulgeda. Olen siiani pidanud neid pimeduse saabudes ise sinna ülesse toppima, sest tibud sinna ei lähe ja nii istub kana oma tibudega maas. Nüüd olen paar õhtut avastanud, et kanaema on kahe tibuga õiges pesakasti...

Kui ikka päike väljas nii mõnusalt paistab nagu ta seda täna tegi, siis on vaja ju väheke aias toimetada, eks. When sun is shining so nicely outside then it is a must to go outside and do some stuff, right. Nii, et tegin oma tavalisi hommikusi toimetusi ja hakkasin mõtlema, et jube piinlik oli ikka sellest umbrohusest peenrats pilt blogisse panna... Lihtsalt selleks, et oleks märk maas, kui suur see porgand just sellel hetkel oli. Ega siis midagi - kindad kätte ja rohima 😊 So I did my usual chores and was thinking how embarrassing it was to show the picture of a weedy garden bed in my blog just to make a mark how big my carrots were at this point... So lets get to clean the bed 😊 Rohin ja nagu ta läheb... üks mõte ajab teist taga kuni ma saan aru, et tegelikult on umbrohune peenar parem kui lihtsalt must muld. Istun igal vabal hetkel Youtubes ja mulle on juba ammu ju selge - paistab, et ainult teoorias 😃 - et mulla pind ei tohi paljas olla ja mulla elu tarbeks on elava taim...

Sel aastal tuli sügis minu jaoks jällegi ootamatult. Kui last eile hommikul kooli viisin, siis panin tähele, et auto termomeeter näitas 4 kraadi. Ossa ja mul seisavad küüslaugud ikka veel aida all. Seal samas on ka meie sibul ja mmmm.... mõtle hästi, mis meil veel ripakil on.... Autumn arrived unexpectedly for me this year again. I saw car termometer when I drove our daughter to the school yesterday morning and it showed 4 degrees Celsius (39 degrees Fahrenheit). Yikes... I have garlic and onions and.... think hard what else.... just sitting in our barn. Tõin küüslaugu tuppa puhastasin juured ja lahtised koored ära. Peas vasardab mõte - kas võin ikka küüslauku toas hoiustada või peaks keldrisse viima. Kas 4 kraadi on küüslaugule juba liiga madal? Kui nüüd tuppa oma tavevaru tassin, kas siis mõtleb küüslauk, et kevad on käes ja hakkab kasvama? I brought garlic in and cleaned it out from roots and loose leaves while worrying if 4 degrees is too low for the garlic. If I bring it in,...

Minu pere on mulle väga oluline ja ülemõistuse kallis ja mulle meeldib väga rääkida ja vahest ka kuulata, aga sellegipoolest on esmaspäevad, kui kõik peale minu kodust ära lähevad, minu lemmikud nädalapäevad. Siis teen ma just seda, mida ma teha tahan - vahest teen isegi tööd 😉 Tänasel esmaspäeval paistis väljas mõnus päike ja kuigi õhutemperatuur oli hommikul 6 kraadi, oli mul kindel plaan aias natukene peenraid, et mitte öelda ühte peenart, korrastada. Nii, et siis rohisin väheke porgandi peenart, imetlesin meie söödapeeti ja mõtlesin, et mida küll nendest valgetest redistest teha... My family is very important to me and I love them very much and I love to talk and sometimes to listen 😉 , but despite all that - Mondays are my favourite days. When everybody, except me, leaves home. And I have time for myself and I do what I want 😄 Sun was shining this morning so nicely, although it was only 6 degrees Celsius (42 Fahrenheit), I had a plan to weed a garden bed. So I weeded a ...

Meie kasvuhoone näitab tõsiseid väsimuse märke. Kurkide lehed hakkavad vaikselt kollaseks tõmbuma ja kuna minu elevus tomatite ja kurkide osas on ka juba raugenud, siis paistab meie kasvuhoones suht nukker pilt ülekasvanud kurkidest ja närtsinud taimedest. Aga postitus pidi olema ju tomatitest.... No sisuliselt on tomatite peenar sama nukker nagu kurkide peenar. Usun, et saaki saab veel mõnda aega ikka koristada, aga põnevus hakkab kaduma ja et seda kuidagi hooaja lõpuni ikkagi üleval hoida, siis mõtlesin tomateid ka sügavkülmutada. Praegu on meil veel sügavkülmas väheke ruumi. Nii, et pistan järjest kõik valminud tomatid hoopis sinna. Kui tekib tuju mingeid hoidiseid veel valmistada või isegi tomatikastet keeta, siis saab sealt järjest just nii palju võtta, kui vaja. Kui sügavkülma koguneb aga selline kogus tomateid, et ma saan terve suure potitäie korraga keema panna, siis saab veel tomatikastet ka keldrisse panemiseks keeta. Nipp tomatite sügavkülmutamisest tuli jällegi inte...

Vau... selg on ikka mega valus. Sellises sundasendis pole ammu pidanud olema. Raske töö see saagikoristus, vau... Alustasin sellisest segadusest. Kui praeguse postituse lugejad pole eelmist postitust ootamatu kartulipõllu kohta lugenud, siis lühidalt... Sel aastal ehitasime me siia ainult puiduhakkega peenra. Kartul, mis kasvama hakkas, oli jäänud maha eelmisest aastast. Aga detailsemalt saab selle kohta lugeda varasemast postitusest 😉 Kuna taimed hakkasid juba kergelt koledaks minema (lehtedele ja vartele tekkisid pruunikasmustad laigud) ja ilm oli välitöödeks ideaalne, siis võtsin kartuli nüüd ülesse. Kartul kasvas enamasti mulla peal puiduhakke ja heina vahel, mistõttu olid mugulad enam-vähem puhtad ja koristada oli suht lihtne, kui seda küürutamist mitte arvestada. Järgmisel aastal peab vist mingeid harjutusi ennem kartulivõttu tegema. Seljavalule lisaks kadus mul varvastes ka tunnetus ära. Päris karm. Vaja ennast ikka vormis hoida, et sellised tööd tulevikus üle ...

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma ostsin eelmisel aastal endale vägeva vikati. Sellise, mis päriselt ka niidab 😁 Eelmisel suvel sai see ka kinnitust - see vikat tõesti niidab. Ootasin seda suve suure põnevusega ja juba sügaval talveajal kujutasin ette, kuidas ma suvel väga vara ülesse tõusen ja kastemärga rohtu niidan.... Jep - sellest ei tulnud midagi välja. Varajasest tõusmisest eelkõige, sest niita ma ikka väheke sain 😊 Peab jällegi ära mainima, et ma olen ikka veel suht maaeluvõõras ja mingil põhjusel olen ma arvanud, et heina tehakse jaanipäeva paiku. Sel aastal alustasin ma küll juba mais heina tegemist... noh nii lõbu pärast või nii. Ja niitsin ma ikka keset päeva. Just siis, kui päike kõige eredamalt paistis, aga ma arvasin, et kui ma sel ajal ei niida, siis jääb üldse niitmata. Selline tõsisem niitmine pidi jääma jaanipäeva kanti või nii ma vähemalt lootsin.  Nuh, jaanipäevaks, ei kasvanud meil ilma kastmata enam midagi ja need kohad...

Sel suvel olen olnud vilja idandamiseks liiga laisk ja päris pikalt viskasin kanadele vilja kuivalt (leotamata ja idandamata) ette. Väga kahju 😉 Nüüd olen ennast jällegi kokku võtnud ja kui ma päris idandamiseni ei jõua, siis saavad nad vähemalt 24 tundi leotatud vilja ikka. Seda, milleks vilja ja tegelikult seemneid (sh pähkleid) üldse peaks leotama saab lugeda siit:  http://toitumistarkus.ee/miks-on-oluline-pahkleid-ja-seemneid-leotada/  ja siit:  https://www.westonaprice.org/health-topics/vegetarianism-and-plant-foods/living-with-phytic-acid/ Igal juhul on see (leotamine) väga oluline. Märksõnadeks on fütiinhape, mineraalide vaegus, osteoporoos jms. See on väga põnev teema edasi uurimiseks! Meie 12 kana saavad praegu mahedat nisu, otra ja kaera 😊 Iseenda ja oma pere suhtes ma nii tubli praegu kahjuks pole.... Sööme poest ostetud leiba - kuigi see on mahe ja valmistatud kääritatud juuretisest, siis kardan, et seda taigent ennem küpsetamist siiski ei "l...

See suvi on olnud väga palav ja kuiv. Mulle tundub, et meie piirkond sai eriti põuast kannatada. Juuni lõpus võtsin ühelt tarult kõige ülemise kasti meega ära ja nüüd on vaja neid usinasti suhkrulahusega toetada.  Mulle tundus, et tarus olevad kärjed juba kõlisesid. Juuli alguses visati tarust lesedki välja. Kui ülemine kast oli muidu leskesid täis, siis ühel heal päeval (8. juulil) oli seal vaid väike arv töömesilasi. Nii, et 22. augustil panin kahele tarule, mis meil praegu on, suhkrulahuse peale. A tegi mulle vineerist vaheplaadi, millele tühja kasti tõstsin ja siirup läks ülemisse kasti. Tegin metallist kaantesse väikesed augud ja keerasin purgid liistude peale kummuli. Olin suhkrulahuse tegemisega mingil hetkel pisut hädas. Lahuse jahtudes ladestus poti põhja ja servadele õhuke suhkru kiht. Tegin lahuse 2 kg suhkrut kahele liitrile veele. Lõpuks sain FB Mesindushuviliste grupist abi ja nii palju targemaks, et lahus on ühel hetkel lihtsalt küllastunud ja ...

Ma olen küll igal aastal (juba 4 aastat 😉) suvikõrvitsat kasvatanud, aga alles sel aastal olen ma selle köögivilja eest mega tänulik, sest need 7 taime, mis ma kevadel istutasin on meile kõvasti vilju andnud. Ja neid tuleb ikka veel ja veel. Sel aastal istutasin suvikõrvitsa pooleldi kõdunenud komposti hunnikusse. See hunnik koosneb peamiselt eelmise aasta sügislehtedest ja küülikute allapanust. Korra kevadel tõstsin seda massi ka ümber. Istutasin siis rohelist ja kollast suvikõrvitsat. Sel aastal jõudsin lõpuks ka järeldusele, et kollast vist enam maha ei pane, Roheline on ikka üle kõige - viljad on kuidagi krõmpsumad (kui nii võib seda kirjeldada). Kollased on pehmemad ja lõpuks on viljad ikka pooleldi rohelised... äkki sellest, et rohelised suvikõrvitsad kollastele liiga lähedal asuvad... ei tea. Igal juhul olen sel aastal meie saagiga väga rahul - seda on jagunud nii meile kui ka kanadele. Nüüd, kui suvikõrvitsat juba nii palju tuleb, et kohe ära ei jõua kasutada, olen vil...

Just nimelt..... ÕUJEE!!! Sel suvel ei läinud ükski kana meil hauduma. Jube pettumus - ma nii väga ootasin ja nüüd siis augusti lõpus otsustas üks pesale istuma jääda. Ega siis midagi. Tõstsin selle kana eraldi ja panin 5 muna alla. Lihtsalt enda meelelahutuseks... Kesse siis neid sügisesi tibusid ikka nii väga ootab, eks 😉 Ma isegi otsisin internetist tibusid, aga Australorpi justkui ei pakkunud keegi ja nii lasin kanal meie oma munade otsas istuda. Kahjuks olen ma niiiiii kannatamatu ja mega uudishimulik, et ma käsisin vähemalt üle õhtu neid mune näppimas ja valgustasin telefonis oleva taskulambiga neid, et elutegevust märgata ja ma ju teadsin, et nendes munades elu keeb, aga ikka oli vaja näppida.... Ja nii juhtuski, et ühel, mitte nii ilusal, õhtul lõi kana munale augu sisse. See oli ainult mõned päevad ennem koorumist ja üks tibu leidis selliselt oma otsa. Kahju! Ei tea, kas ma üldse õpin ka või ikka komistan sama reha otsa..... Igal juhul on meil praegu neli tibu kenast...

Meil hakkas eelmise aasta sügisel riisutud lehtede ja küülikute allapanu hunnikus erinevaid taimi kasvama. Lisaks kartulile tuli seal ka üks tomatitaim ülesse. Otsustasin, et lasen selles hunnikus olevatel taimedel oma asja ajada ja ei käinud seda tomatit kuidagi ülesse sidumas ega piiramas. Ja nii ta seal siis toimetas kuni eile panin juba tähele selliseid märke, et see tomatitaim enam ei kasva - pigem hakkab vaikselt välja surema. Ega siis midagi kiskusin selle sealt kompostihunnikust välja ja korjasin mõistliku suurusega viljad küljest ära. Uskumatu, kui palju vilju üks taim kasvatab. Plekilised tomatid viisin kanadele ja ülejäänud ootavad köögis. Pole veel päris täpselt otsustanud, et mida nendest teha. Olen pikalt arvanud, et rohelised tomatid ei kõlba süüa. Arvasin isegi, et need on mürgised, aga USA youtuberite videotest olen õppinud, et ka rohelisi tomateid süüakse. Tomateid paneeritakse maisijahus ja praetakse ohtras rasvas, tehakse salsa verde kastet ja isegi marineeri...

Tuleb välja, et me oleme uhked kanapidajad juba üle nelja aasta. Otsisin selle postituse jaoks esimesi kanade pilte ja vaatasin, et need on tehtud 2014. aasta aprillis.... vau - juba 4 aastat.   Esimene kanakuut oli ka uhke, väga rustik :D, töökoja vana katuse laudadest. See oligi mõeldud suviseks kasutuseks. Talveks ehitas A kanadele soojustatud kuudi, mida me tänaseni talviti kasutame. Kuut käib kasvuhoone kõrvale ja kanad saavad talvel kasvuhoones siblida. Munakanad, teadagi, munevad mune ja mingil perioodil aastas tekib mune enam, kui meie pere neid ära jõuab kasutada. kõige esimesel aastal, kui kanade "tootlikkus" oli kõige kõrgem, ei osanud ma nende munadega midagi muud teha, kui kõik tuttavad, sõbrad ja sugulased said meie juurest minnes ka mune kaasa. Mingil hetkel ma isegi pressisin mune mõnele heale naabrile.... Siis tuli järgmine aasta ja kanad enam ei munenud nii intensiivselt ja siis saabus talv.... hmmm.... ja kanad ei munenud enam üldse.... Mina kanadel...

 Olgu pealegi.... Kui nüüd juurdlema hakata, siis päris ootamatu see põld olla ei saa, aga väikese üllatusena tuli see küll. Jällegi, A ehitas mulle kevadel lahedalt suured oksahakkega peenrad, millest ma ühel hetkel ehk ka eraldi postituse teen 😄, ja mingil ajal hakkasid sellest multsist kartulipealsed ennast välja ajama. Lahe mis... Nüüd on meil selline täiesti arvestatav kartulipõld. Ehk on selle blogi jooksul juba selgunud see, et me oleme täiesti "linnalapsed" ja see maaelu on mulle üks suur seiklus ja ma õpin ning avastan asju juba mitmendat aastat. Väga ahvatlev on internetist leitud "lihtsaid" asju omal nahal katsetada ja nii olen ma paaril aastal püüdnud kartulit põhu (meie puhul siiski heina) all kasvatada ja ikka jõuan sügisel selleni, et kõik arvestatava suurusega kartulid on juba ära söödud. Meile on ainult koored ja mingid eriliselt pisikesed mugulad jäetud. Ehk siis see põld on tekkinud eelmisel aastal samasse kohta komposti ja heina segu ...