Toidu raiskamisest.

Mõtlesin täna, et oma põllult toidu noppimine on ühest küljest ikka suurepärane võimalus toitu mitte raisata - lisaks muudele olulistele hüvedele. Kui me korteris elasime (vaid aasta tagasi), siis ostsin poest ikka paki kaupa köögivilju - nt rohelist sibulat.

Roheline sibul on minu suurim lemmik. Lõikan seda võimalusel igal hommikul võileivale. Üldiselt korjan täpselt nii palju, kui korraga ära söön. Nii jääb ülejäänud sibul rõõmsalt peenrale kasvama - oma aega ootama:) Poes oli vaja ikka pakitud nuts koju tuua. Alati ei tarvitanud kõike ära ja nii jõudis osa pakist lõpuks ikka prügikasti. Pean häbiga tunnistama, et palju õhtusöögiks valmistatud toidust läks sama teed, mis aegunud roheline sibulgi.

Nüüd, kui me maal elame ja meil kanad on, valmistan teinekord meelega rohkem toitu. Tean, et raisku ei lähe peaaegu midagi. Aiast nopitud ja kasutamata jäänud viljad (sh roheline sibul;)) ja nt õhtusöögiks valmistatud toidu jäägid leiavad tee kanade toidulauale või komposti - üli kõva, kas pole. Mingis vormis leiab meie toidulaualt ülejääv söök nüüd prügikasti asemel hoopis kasulikuma kasutuse.

Mida rohkem ma sellele mõtlen - ja mul on koduseid või töiseid toimetusi tehes palju aega mõtelda :D, seda geniaalsem ja ägedam see tundub. Meil on selline tore ring - toit põllult kööki - köögi ülejäägid kanadele või otse komposti - kanade väljaheited komposti - kompost põllule - toit põllult kööki......

Äge mis;)