Elu on ilus!

Minu pere on mulle väga oluline ja ülemõistuse kallis ja mulle meeldib väga rääkida ja vahest ka kuulata, aga sellegipoolest on esmaspäevad, kui kõik peale minu kodust ära lähevad, minu lemmikud nädalapäevad. Siis teen ma just seda, mida ma teha tahan - vahest teen isegi tööd 😉 Tänasel esmaspäeval paistis väljas mõnus päike ja kuigi õhutemperatuur oli hommikul 6 kraadi, oli mul kindel plaan aias natukene peenraid, et mitte öelda ühte peenart, korrastada. Nii, et siis rohisin väheke porgandi peenart, imetlesin meie söödapeeti ja mõtlesin, et mida küll nendest valgetest redistest teha... My family is very important to me and I love them very much and I love to talk and sometimes to listen 😉 , but despite all that - Mondays are my favourite days. When everybody, except me, leaves home. And I have time for myself and I do what I want 😄 Sun was shining this morning so nicely, although it was only 6 degrees Celsius (42 Fahrenheit), I had a plan to weed a garden bed. So I weeded a ...

Meie kasvuhoone näitab tõsiseid väsimuse märke. Kurkide lehed hakkavad vaikselt kollaseks tõmbuma ja kuna minu elevus tomatite ja kurkide osas on ka juba raugenud, siis paistab meie kasvuhoones suht nukker pilt ülekasvanud kurkidest ja närtsinud taimedest. Aga postitus pidi olema ju tomatitest.... No sisuliselt on tomatite peenar sama nukker nagu kurkide peenar. Usun, et saaki saab veel mõnda aega ikka koristada, aga põnevus hakkab kaduma ja et seda kuidagi hooaja lõpuni ikkagi üleval hoida, siis mõtlesin tomateid ka sügavkülmutada. Praegu on meil veel sügavkülmas väheke ruumi. Nii, et pistan järjest kõik valminud tomatid hoopis sinna. Kui tekib tuju mingeid hoidiseid veel valmistada või isegi tomatikastet keeta, siis saab sealt järjest just nii palju võtta, kui vaja. Kui sügavkülma koguneb aga selline kogus tomateid, et ma saan terve suure potitäie korraga keema panna, siis saab veel tomatikastet ka keldrisse panemiseks keeta. Nipp tomatite sügavkülmutamisest tuli jällegi inte...

Vau... selg on ikka mega valus. Sellises sundasendis pole ammu pidanud olema. Raske töö see saagikoristus, vau... Alustasin sellisest segadusest. Kui praeguse postituse lugejad pole eelmist postitust ootamatu kartulipõllu kohta lugenud, siis lühidalt... Sel aastal ehitasime me siia ainult puiduhakkega peenra. Kartul, mis kasvama hakkas, oli jäänud maha eelmisest aastast. Aga detailsemalt saab selle kohta lugeda varasemast postitusest 😉 Kuna taimed hakkasid juba kergelt koledaks minema (lehtedele ja vartele tekkisid pruunikasmustad laigud) ja ilm oli välitöödeks ideaalne, siis võtsin kartuli nüüd ülesse. Kartul kasvas enamasti mulla peal puiduhakke ja heina vahel, mistõttu olid mugulad enam-vähem puhtad ja koristada oli suht lihtne, kui seda küürutamist mitte arvestada. Järgmisel aastal peab vist mingeid harjutusi ennem kartulivõttu tegema. Seljavalule lisaks kadus mul varvastes ka tunnetus ära. Päris karm. Vaja ennast ikka vormis hoida, et sellised tööd tulevikus üle ...

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma ostsin eelmisel aastal endale vägeva vikati. Sellise, mis päriselt ka niidab 😁 Eelmisel suvel sai see ka kinnitust - see vikat tõesti niidab. Ootasin seda suve suure põnevusega ja juba sügaval talveajal kujutasin ette, kuidas ma suvel väga vara ülesse tõusen ja kastemärga rohtu niidan.... Jep - sellest ei tulnud midagi välja. Varajasest tõusmisest eelkõige, sest niita ma ikka väheke sain 😊 Peab jällegi ära mainima, et ma olen ikka veel suht maaeluvõõras ja mingil põhjusel olen ma arvanud, et heina tehakse jaanipäeva paiku. Sel aastal alustasin ma küll juba mais heina tegemist... noh nii lõbu pärast või nii. Ja niitsin ma ikka keset päeva. Just siis, kui päike kõige eredamalt paistis, aga ma arvasin, et kui ma sel ajal ei niida, siis jääb üldse niitmata. Selline tõsisem niitmine pidi jääma jaanipäeva kanti või nii ma vähemalt lootsin.  Nuh, jaanipäevaks, ei kasvanud meil ilma kastmata enam midagi ja need kohad...

Sel suvel olen olnud vilja idandamiseks liiga laisk ja päris pikalt viskasin kanadele vilja kuivalt (leotamata ja idandamata) ette. Väga kahju 😉 Nüüd olen ennast jällegi kokku võtnud ja kui ma päris idandamiseni ei jõua, siis saavad nad vähemalt 24 tundi leotatud vilja ikka. Seda, milleks vilja ja tegelikult seemneid (sh pähkleid) üldse peaks leotama saab lugeda siit:  http://toitumistarkus.ee/miks-on-oluline-pahkleid-ja-seemneid-leotada/  ja siit:  https://www.westonaprice.org/health-topics/vegetarianism-and-plant-foods/living-with-phytic-acid/ Igal juhul on see (leotamine) väga oluline. Märksõnadeks on fütiinhape, mineraalide vaegus, osteoporoos jms. See on väga põnev teema edasi uurimiseks! Meie 12 kana saavad praegu mahedat nisu, otra ja kaera 😊 Iseenda ja oma pere suhtes ma nii tubli praegu kahjuks pole.... Sööme poest ostetud leiba - kuigi see on mahe ja valmistatud kääritatud juuretisest, siis kardan, et seda taigent ennem küpsetamist siiski ei "l...

See suvi on olnud väga palav ja kuiv. Mulle tundub, et meie piirkond sai eriti põuast kannatada. Juuni lõpus võtsin ühelt tarult kõige ülemise kasti meega ära ja nüüd on vaja neid usinasti suhkrulahusega toetada.  Mulle tundus, et tarus olevad kärjed juba kõlisesid. Juuli alguses visati tarust lesedki välja. Kui ülemine kast oli muidu leskesid täis, siis ühel heal päeval (8. juulil) oli seal vaid väike arv töömesilasi. Nii, et 22. augustil panin kahele tarule, mis meil praegu on, suhkrulahuse peale. A tegi mulle vineerist vaheplaadi, millele tühja kasti tõstsin ja siirup läks ülemisse kasti. Tegin metallist kaantesse väikesed augud ja keerasin purgid liistude peale kummuli. Olin suhkrulahuse tegemisega mingil hetkel pisut hädas. Lahuse jahtudes ladestus poti põhja ja servadele õhuke suhkru kiht. Tegin lahuse 2 kg suhkrut kahele liitrile veele. Lõpuks sain FB Mesindushuviliste grupist abi ja nii palju targemaks, et lahus on ühel hetkel lihtsalt küllastunud ja ...

Ma olen küll igal aastal (juba 4 aastat 😉) suvikõrvitsat kasvatanud, aga alles sel aastal olen ma selle köögivilja eest mega tänulik, sest need 7 taime, mis ma kevadel istutasin on meile kõvasti vilju andnud. Ja neid tuleb ikka veel ja veel. Sel aastal istutasin suvikõrvitsa pooleldi kõdunenud komposti hunnikusse. See hunnik koosneb peamiselt eelmise aasta sügislehtedest ja küülikute allapanust. Korra kevadel tõstsin seda massi ka ümber. Istutasin siis rohelist ja kollast suvikõrvitsat. Sel aastal jõudsin lõpuks ka järeldusele, et kollast vist enam maha ei pane, Roheline on ikka üle kõige - viljad on kuidagi krõmpsumad (kui nii võib seda kirjeldada). Kollased on pehmemad ja lõpuks on viljad ikka pooleldi rohelised... äkki sellest, et rohelised suvikõrvitsad kollastele liiga lähedal asuvad... ei tea. Igal juhul olen sel aastal meie saagiga väga rahul - seda on jagunud nii meile kui ka kanadele. Nüüd, kui suvikõrvitsat juba nii palju tuleb, et kohe ära ei jõua kasutada, olen vil...