Elu on ilus!

Mängin juba pikemat aega selle mõttega, et mesilased meie aeda tuua. Väga lahe kogemus oli vast mingi kuuaega tagasi, kui kohmitsesin põldsinepi välja ääraes ja kuulen suht kõva suminat. Hakkasin siis sinepi sees sumina allikat otsima - seal oli hullult palju mesilasi. Kokku tegi see ikka arvestatava sumina - nii äge. Mõtlesin, et küll oleks tore, kui need mesilased meie tarudest oleks.... Viimases Country Living ajakirjas on tore artikkel "Spirit of the beehive", kus kirjeldatakse õlgedest valmistatavat mesitaru. Eestikeeles polegi vist sellisele tarule mingit vastet. Inglisekeeles nimetatakse sellist taru skep - iks. Paistab väga äge asjake ja kuigi selle valmistamine on tõenäoliselt oma iseärasustega päris keeruline ettevõtmine, tundub see midagi sellist millega ma isegi sooviks kätt proovida:) Leidsin youtubest sellise video: https://www.youtube.com/watch?v=TwLTl0i83tM

Meie braama tibud on nüüd iseseisvad:D Nende kääbuskotšinist mamma munes eile üle pika aja esimese muna. Mõnikord võtab mamma isegi vaevaks tibu eemale peletada, aga öösiti poevad ikka sõbralikult ühte kuuti magama. Peaks vist nende aediku lahti võtma ja hakkama neid öösiti suurtega samasse kuuti tõstma. Teine kääbuskotšin jalutab ka oma tibudega juba suures aias ringi. Huvitav, et vanadele kanadele ei paku tibud erilist huvi, aga ühe haige kana aeda lahtilaskmine kutsub kohe suurema rüseluse esile.... Meil on üks jalust haige kana teistest juba talvest saati eraldatud. Panin ta eraldi, siis, kui kana talvel lihtsalt enam püsti ei tõusnud. Paari nädala pärast ukerdas ta juba küll ringi, aga teised teda enam oma seltsi ei tahtnud:( Sain ainult järelevalve all kana jalutama lasta:( Nüüd on tal eraldi aedik ja mõnda aega pole ma teda teistega koos samasse kuuti enam ööbima ka tõstnud. Tal on oma aedikus pisike pesa, kus ta munemas käib ja ööseks peavarju otsib. Hetkel on see kõigile ...

Nüüd on siis kõik neli värsket tibu koorunud :) Need on meie enda segavereliste kanade munadest - 4 krapsakat sulepalli.

Meie kuuajased braama tibud on nüüd juba nii suured, et vaevu mahuvad kolmekesi kääbuskotšinist mamma alla sooja:) Eriliselt naljakas oli neid täna seal askeldamas vaadata. Üks tibu kukkus suures tuhinas jooginõusse ja oli kõhu alt märg. Värises pisut ja ronis siis mamma külje alla. Teised kasutasid ka siis juhust. Pildid on kaugemalt tehtud ja sellepärast pisut udused.... Täna koorusid meil teise hauduja all kaks tibu. Kaks on veel koorumata. Ootan põnevusega homset:)

Lisaks nokitud tibule avastasin samal päeval, et ühe kana lokutid olid paistes. Kuna minu teadmised loomapidamises on hetkel veel nullilähedased, siis tekib sellistel juhtudel kergelt paanika. Esimene allikas, kust infot otsida, on ju internet. Toksin märksõnaks "lokutid turses" ja esimese asjana tuleb vastuseks linnugripp - essakene..... Lõpuks, kui mõistus jälle koju jõudis ja veterinaariga sai konsulteeritud suutsin ennast veenda, et linnugripiga vast tegu ikka pole. Kui normaalselt on kana lokutid suht liistakad, siis temal olid pisikesed pallikesed. Noka alune lokutite vahe oli samuti nii turses, et nahk paistis sulgedeta olema. Pildilt on küll kehvasti näha, aga vasakpoolsel lokutil oli pisike verevalum ja täpike verd. Ilmselt oli ta siiski mingi trauma saanud - ussi hammustus või mesilase nõelamine. Järgmisel päeval olid lokutid juba enam-vähem normaalmõõdus. Paari päeva pärast polnud tursest enam üldse märke. Ka nii võib juhtuda :D

Olin selle nädala alguses neli päeva tapakoolitusel. See tähendab, et olin pikad päevad kodust eemal ja ei saanud iga natukese aja tagant kanu vaatamas käia. Üldiselt hoian lindudel tihedalt pilgu peal. Kolmanda päeva õhtul sain kõne, et ükst tibudest oli kadunud. Lõpuks leiti ta kanaaiast väljas - pika rohu seest. Tibu oli oma elu päästmiseks kanaaiast plehku pistnud. Tema seljalt oli tükk nahka koos sulgedega kadunud.... Poputasime tibu mõned päevad teistest eraldi. Lootsin ta mõne päeva pärast teiste juurde tagasi sokutada. Eilne katse tibu pere juurde sokutada ebaõnnestus. Teistele pakkus tema paljas selg pisut rohkem huvi, kui oleks oodanud. Prooviti ikka nokaga ka ära. Tõin ta siis uuesti tuppa. Täna viisin tibu uuesti kanaaeda. Sel korral tundus "üritus" õnnestuvat. Lasin värske pesakonna oma aiast välja - suurde kanaaeda. Nii oli neil tähelepanu mujale suunatud ja tibu paljas selg teistele põnevust ei pakkunud. Käisin neid seal tihedalt vaatamas ja kõik tundus ...

Mõtlesin täna, et oma põllult toidu noppimine on ühest küljest ikka suurepärane võimalus toitu mitte raisata - lisaks muudele olulistele hüvedele. Kui me korteris elasime (vaid aasta tagasi), siis ostsin poest ikka paki kaupa köögivilju - nt rohelist sibulat. Roheline sibul on minu suurim lemmik. Lõikan seda võimalusel igal hommikul võileivale. Üldiselt korjan täpselt nii palju, kui korraga ära söön. Nii jääb ülejäänud sibul rõõmsalt peenrale kasvama - oma aega ootama:) Poes oli vaja ikka pakitud nuts koju tuua. Alati ei tarvitanud kõike ära ja nii jõudis osa pakist lõpuks ikka prügikasti. Pean häbiga tunnistama, et palju õhtusöögiks valmistatud toidust läks sama teed, mis aegunud roheline sibulgi. Nüüd, kui me maal elame ja meil kanad on, valmistan teinekord meelega rohkem toitu. Tean, et raisku ei lähe peaaegu midagi. Aiast nopitud ja kasutamata jäänud viljad (sh roheline sibul;)) ja nt õhtusöögiks valmistatud toidu jäägid leiavad tee kanade toidulauale või komposti - üli...