Mesilased.
Meil saab sel kevadel täis esimene aastaring oma aia mesilastega, et mitte öelda mesinikena. Ma tõesti ei pea ennast mesinikuks. Mulle meeldib mõelda, et pakun öömaja hommikusöögiga nagu bed and breakfast :D Hommikusööki mõtlengi päris tõsiselt sest ühele perele, ja meil "ööbib" neid peresid hetkel kaks, olen juba veebruari lõpust alates lisasööta andnud. Nimetame seda valgeks taruks. Valge taru talvitus kuuel raamil. Nimetame teist taru roheliseks taruks :P ja roheline talvitus kaheksal raamil.
Täna käisin tarud teist korda vähe süvenenumalt üle. Väljas oli 8,5 kraadi ning tuulevaikne. Tarude kallal kohmitsedes hakkas päikese käes lausa palav - algaja värk...
Valges tarus oli hauet ainult kahel raamil - oli mune, vaklasid ja kaanetatud hauet. Selles tarus oma sööta justkui üldse enam pole. Raamid on väga kerged. Neile olen juba veebruuarist saati sööta juurde andnud.
Rohelises tarus oli hauet viiel raamil ja oma sööta jagus ohtramalt kahele raamile. Seal oli osaliselt ka kaanetatud mett. Need kaks raami olid päris rasked. Kolmas sööda raam oli suht kerge. Olen sellele tarule ka lisasööta igaks juhuks juurde andnud ja panin ka sel korral terve paki kevadsööta peale.
Saime oma mesilased eelmise aasta kevad-suvel. Usun, et see oli umbes võilillede õitsemise alguses. Mesilased tulid armsalt sugulaselt, kelle kogemus mesinikuna ulatub kaugesse ;) lapsepõlve (tema lapsepõlve siis). Või siis tema enda mesiniku tee vast ei saanud algust päris lapsepõlvest, aga mesilasi pidas juba tema isa. Ühesõnaga tulid meie mesilased kogenud mesinikult, kellele suures "hädas" ikka helistatud saab.
Alustasime ühe taruga, mille ma ise eelmisel suvel kaheks jagasin - mega saavutus. Kuna mul oli ema leidmisega suuri raskusi - kõik suured mesilased olid minu silmale emad. Nii otsustasin lõpuks olemasoleva taru teise kohta tõsta. Uude tarru panin mõned haudme ja meeraamid koos nendel olevate mesilastega. No püüdsin väga tähelepanelikult jälgida, et ema nendel raamidel poleks (õnnestus). Uus taru jäi vana taru asemele. Lennumesilased liitusid tarus olevate ammedega (loodame, et ma siin nende detailide ja nimetustega väga puusse ei pane) ja nii oligi meil suve lõpuks kaks taru. Ahjaa - sellest uuest tarust õnnestus mul ka üks sülem laia maailma lasta. Olin ikka nii ähmi täis, et uusi emakuppe ma õigel ajal ei märganud ja nii see läks. Eks see uus pere (valge taru) on ikka oluliselt nõrgem sellest perest (roheline taru), kus vana ema on. Nemad alustasid lendamist oluliselt hiljem ja isegi praegu, kui päike juba hommikul (või varajasel ennelõunal) särab ning rohelise taru esine on saginat täis, jääb valge taru vaikseks....
Siin ka pilt tänasest. Kannavad ohtralt õietolmu.
Täna käisin tarud teist korda vähe süvenenumalt üle. Väljas oli 8,5 kraadi ning tuulevaikne. Tarude kallal kohmitsedes hakkas päikese käes lausa palav - algaja värk...
Valges tarus oli hauet ainult kahel raamil - oli mune, vaklasid ja kaanetatud hauet. Selles tarus oma sööta justkui üldse enam pole. Raamid on väga kerged. Neile olen juba veebruuarist saati sööta juurde andnud.
Rohelises tarus oli hauet viiel raamil ja oma sööta jagus ohtramalt kahele raamile. Seal oli osaliselt ka kaanetatud mett. Need kaks raami olid päris rasked. Kolmas sööda raam oli suht kerge. Olen sellele tarule ka lisasööta igaks juhuks juurde andnud ja panin ka sel korral terve paki kevadsööta peale.
Saime oma mesilased eelmise aasta kevad-suvel. Usun, et see oli umbes võilillede õitsemise alguses. Mesilased tulid armsalt sugulaselt, kelle kogemus mesinikuna ulatub kaugesse ;) lapsepõlve (tema lapsepõlve siis). Või siis tema enda mesiniku tee vast ei saanud algust päris lapsepõlvest, aga mesilasi pidas juba tema isa. Ühesõnaga tulid meie mesilased kogenud mesinikult, kellele suures "hädas" ikka helistatud saab.
Alustasime ühe taruga, mille ma ise eelmisel suvel kaheks jagasin - mega saavutus. Kuna mul oli ema leidmisega suuri raskusi - kõik suured mesilased olid minu silmale emad. Nii otsustasin lõpuks olemasoleva taru teise kohta tõsta. Uude tarru panin mõned haudme ja meeraamid koos nendel olevate mesilastega. No püüdsin väga tähelepanelikult jälgida, et ema nendel raamidel poleks (õnnestus). Uus taru jäi vana taru asemele. Lennumesilased liitusid tarus olevate ammedega (loodame, et ma siin nende detailide ja nimetustega väga puusse ei pane) ja nii oligi meil suve lõpuks kaks taru. Ahjaa - sellest uuest tarust õnnestus mul ka üks sülem laia maailma lasta. Olin ikka nii ähmi täis, et uusi emakuppe ma õigel ajal ei märganud ja nii see läks. Eks see uus pere (valge taru) on ikka oluliselt nõrgem sellest perest (roheline taru), kus vana ema on. Nemad alustasid lendamist oluliselt hiljem ja isegi praegu, kui päike juba hommikul (või varajasel ennelõunal) särab ning rohelise taru esine on saginat täis, jääb valge taru vaikseks....
Siin ka pilt tänasest. Kannavad ohtralt õietolmu.
Kommentaarid
Postita kommentaar