Minu kõige hullem päev!!!!

See on siis ametlikult minu elu kõige hullem päev - just selline, kus sa vaatad oma elule tagasi ja teed ilmselt olulisi otsuseid tuleviku osas....

Olen väga naiivselt meie vastutusel olevate kanade turvalisusesse suhtunud ja nüüd sain äärmiselt valusa õppetunni. Eile võttis kull maha meie noore Braama tibu ja täna kaks vaprat Kotšini kana. Üks kantseldas alles tibusid ja ilmselt langeski oma pere kaitsel.

Olen juba suure peatäie nutnud ja kirjutan ilmselgelt ülekeevate emotsioonide najal. Võib juhtuda, et ma kustutan selle postituse juba paari päeva pärast, aga tunne on praegu selline, et tahaks selle kõik mingil viisil endast välja saada. Sellepärast pole ma ka kindel, kuhu ma oma jutuga lõpuks jõuan.

Kui see postitus veel siin üleval on, kui sa seda loed, siis tea, et see kujutlus, mida ma kirjeldan, et pruugi nõrganärvilistele sobida. Edasi lugemine on rangelt omal vastutusel....

Tõenäoliselt kannan ma endas kaua pilti sellest, kui kana, kellesse kull oli juba suure augu teinud ja tema siseelundid nähtavalt südame tuksete rütmis liikusid oma silma suurelt lahti tegi ja mulle otsa vaatas. Jube kahju ja hullumeelne altvedamise tunne on. Vedasin oma kanu alt kõige labasemal kombel. Kuidagi tundus see elu nii ilus - jah meil on olnud ka varem kehvemaid päevi, kui kanad on põdenud, aga see poolteist aastat, kui meil kanad on olnud, on kuidagi väga rahulik olnud - pole meil rebaseid käinud, ega suuremad linnud siiani kimbutanud. Täna oli siis eriti kohutav, kui me ühe kana jõudsime vaevalt maha matta ja poest marjavõrguga tagasi jõudsime, oli kull juba teise kana kallal.

Ega ma kullile viha ei pea - nii palju ma ikka saan aru, et see on loodus - tugevamad võtavad nõrgemaid ja kõik tahavad ju süüa. Eks me ise ka parajad kiskjad oleme. Ei tea miks mulle see kergem peaks olema taluda, kui ma ise kana oma toidulauale ettevalmistan, aga selle mõttega olen vast juba jõudnud harjuda. Nüüd peab siis harjuma ka mõttega, et loodus võtab teinekord oma ja sellega peab suutma leppida.

Teisest küljest on muidugi A-l õigus, kui ta ütleb, et kõik, mis sa teed tuleb korralikult teha - minu kanade pidamine on olnud küll üks õnnemäng - peab ikka turvalisuse peale rohkem mõtlema. Eriti sellisel juhul, kui tahad, et keegi teine sinu kanu minema ei vii. Kui tahad kanu vabapidamisel pidada nii, et linnud nt korilusega tegelevad ja suuremal alal aias ringi liiguvad, siis peab vast sellega leppima, et aeg-ajalt mõne kaotuse üle peab elama. Samas pole see ju üksik kaotus, kui kiskja on sinu juures juba maitse suhu saanud ja ikka-jälle tagasi tuleb. Selleks peab ikka väga suur kari olema, et kaotusi kergem taluda oleks..... Meil on ju väga lühikese aja jooksul ühe linnu poolt kolm kana "kanade maale" saadetud. Kui me nüüd omi linde edasi samades tingimustes peame, siis on suure tõenäosusega meil igal järgneval päeval vaja vähemalt ühe kanaga hüvasti jätta. Kull tahab ju ka iga päev süüa saada.

Nii, et homme alustan sellega, et vean üle kanaaia nööri nii tihedalt, et kull otse saagini ei pääseks. Ehk peletab ründamise mõtte ka see, et riputan nööri külge suurema portsu kiletükke, mis tuules ehk "ähvardavalt" liiguvad ja pisut häältki teevad.

Kui juba elumuutvaid otsuseid sai mainitud, siis pisut ka sellel teemal. Olen viimased päevad eriliselt elevil olnud, et alustan jällegi kooliteed. Sain koha Järvamaa Kutsehariduskeskuse karuslooma- ja küülikukasvatuse erialal. Nüüd, kus ma oma loomi nii hullult alt olen vedanud, mõtlen, kas mul ikka on veel loomi vaja võtta - ilmselt mitte. Vähemalt mitte nii pea. Kuigi ma eriliselt vana veel ei ole, siis esimeses nooruses ka enam mitte. Siiani arvasin, et praegu ongi ehk õige aeg ennast loomapidamisega harjutada - vanemas eas oleks lihtsam - oleks juba kogemust ja mõned tagasilöögid on üle elatud - targem jms. Olen arvanud, et mida kaugemale tulevikku loomapidamist lükata, seda raskem see saab olema. Mingi plaan on loomade osas olnud ja tunne selline, et plaani peaks võimalikult kiiresti elluviima. Minu pere on minu loomapidamise plaanidest seni välja jäänud - olen püüdnud ise hakkama saada. Kuulen küll pidevalt A poolt seda, et kõigepealt seame oma elamise korda ja siis vaatame edasi. Nüüd olen siis sellises seisus, kus pean vist pisut pidurit tõmbama ja ootama, mil mu pere selle eluga, mida mina siin elada tahan, kaasa tuleb. Peab vist kooli ootele panema ja tõesti elumaja korrastamisele keskenduma. Ehk tuleb siis ka pere majavälistele tegevustele kaasa ja koos oleks ehk lihtsam. Hetkel tundub see otsuse tegemine jube raske..... Samas tuleb tunnistada, et seda siin kirjutades tunnen ma ennast juba pisut kergemalt.

Eks hommik on õhtust targem - annan endale veel homse päeva mõtlemiseks.